Lapse kohanemine lasteaiaga

Lapse minek lastehoidu on tema elus üks esimesi suuremaid muutusi väljaspool kodust keskkonda. Kohanemine ei tähenda üksnes harjumist uue ruumi või päevakavaga – see on emotsionaalne, sotsiaalne ja arenguline protsess, mille sujuvus mõjutab lapse edasist heaolu, õppimist ja suhteid. Laps, kes on harjunud olema igapäevaselt koos lapsevanemaga, võib uues keskkonnas kogeda ärevust, hirmu ja ebakindlust. Lastehoiuga kohanemine on lapse enesekindluse, iseseisvumise ja sotsiaalsete oskuste arengu seisukohalt ülioluline. Just selles etapis omandab laps esimesed kogemused grupis toime tulemisest, koostööst teiste lastega ning oma tunnete väljendamisest ja reguleerimisest uues sotsiaalses olukorras.

Lastehoidu tulekuga, kohanemise perioodil, toimub lapses teatud stereotüüpide murrang: tuttavast kodusest keskkonnast satub laps harjumatusse, uude keskkonda, muudatused võivad lapse viia pingeseisundisse, mille tulemusena muutub laps isutuks, ilmnevad hirmud, laps keeldub mängimast, on kahvatu jumega, rahutu, on sagedamini haige. Lapse organism teeb kõik selleks, et kohaneda uue keskkonnaga.

1,5 aastase lapse tüüpilised emotsionaalsed ja käitumisreaktsioonid kohanemisel lastehoiuga

Umbes 1,5-aastasel lapsel on kiindumussuhe esmase hooldajaga väga tugev ning võõrasse keskkonda sisenemine võib põhjustada tugevaid emotsionaalseid reaktsioone. Üks levinumaid on eraldumisärevus – laps võib hakata nutma, klammerduda vanema külge või keelduda uue täiskasvanuga kontakti astumast. Lapsel on soov pidevalt õpetaja/lapsehoidja süles olla või lapsevanemat otsida. Ta ei mõista veel, et vanem naaseb hiljem, mistõttu tundub lahkumine talle lõplik. Lisaks võivad tekkida hirm ja segadus. Laps võib olla

vaikne, eemalolev või tõmbuda endasse, jälgida tegevusi eelmalt ja vältida aktiivset osalemist. Selline „külmumine” on lapse stressireaktsioon. Mõnel lapsel võib stress avalduda rohkem rahutuse, ärrituvuse ja jonnina. Kuna selles vanuses lapse keelevõimekus alles kujuneb, ei suuda ta oma emotsioone veel sõnadesse panna, mis suurendab frustratsiooni. Tavapärased on ka kiired meeleolukõikumised, näiteks kiire üleminek rõõmust kurbuse või vihani.

2- aastase lapse kohanemine lasteaiaga

Kaheaastane laps on arengufaasis, kus „ei!“ ütlemine on tema viis katsetada iseseisvust ja väljendada oma tahet. Uues keskkonnas või tegevuses võib see keeldumine olla seotud hirmu või ebakindlusega. Selline reaktsioon on loomulik arengusamm, mis aitab lapsel piire katsetada ja õppida, et tema hääl ja soovid on tähtsad. Passiivsus või eemalt jälgimine on kaheaastase lapse puhul sage reaktsioon uues ja võõras keskkonnas, sest laps vajab aega, et tutvuda ruumi, inimeste ja olukorraga turvalisest kaugusest. Selline käitumine ei tähenda huvi puudumist, pigem kogub laps julgust, jälgib teiste tegevusi ja hakkab osalema siis, kui tunneb end piisavalt kindlalt. Lapse kohanemisprotsessis on tavaline ka regressioon – ta võib ajutiselt taanduda varasematesse arenguetappidesse, näiteks vajada rohkem füüsilist kontakti, pöörduda tagasi mähkmete kasutamise juurde või väheneb tema kõneaktiivsus. Kõik need reaktsioonid on osa normaalsest kohanemisest ja taanduvad tavaliselt siis, kui laps on loonud uues keskkonnas turvalise suhte täiskasvanuga ja saanud stabiilse kogemuse.

Kuidas last lasteaiaks ette valmistada?

Et üleminek tuttavast keskkonnast uude oleks sujuv, oleks hea last pikemalt ette valmistada. Lapsevanema hoiakud, tegevused loovad aluse lapse turvatundele ja usaldusele uue keskkonna suhtes.

  1. ÜHTNE RÜTM -Lapse ettevalmistamine lastehoidu minekuks võiks alata juba mõnda aega enne esimest hoiupäeva. Soovitatav on kujundada kodus päevakava, mis sarnaneb lastehoiu rütmile – näiteks kindlad söögi- ja uneajad. On oluline, et enne lastehoidu tulekut vajaks laps ühte lõunaund.

  2. ENESETEENINDUSOSKUSTE ARENDAMINE– toetada last iseseisval söömisel, riietumisel ja potil käimisel, nende tegevustega iseseisvalt toimetulek tõstab lapse enesekindlust uues keskkonnas.

  3. HARJUTA ERALDUMIST– Selleks et laps mõistaks, et vanem lahkub vaid ajutiselt, tuleks talle tutvustada lahkumise ja naasmise ideed. Näiteks võib kasutada igapäevaseid olukordi, kus vanem läheb hetkeks poodi või viib prügi välja, samal ajal kui laps jääb teise usaldusväärse täiskasvanu hoolde – see aitab lapsel harjuda mõttega, et vanem küll lahkub, kuid tuleb alati tagasi.

  4. VÕTA AEGA HARJUTAMISEKS– planeeri harjutamise aeg oma tööplaanidesse, et seeläbi paremini toetada last tema kohanemisprotsessis. too laps rahulikus tempos hoidu ja tule talle varakult järele. Samuti on oluline säilitada järjepidevus ja luua hommikurutiinid, mis annavad lapsele struktuuri- ja turvatunde. Esimestel nädalatel võiks laps käia lastehoius iga päev, kuid lühemat aega, et harjumine toimuks järk-järgult. Hiljem võib sobiva rütmi leidmiseks teha ka puhkepäevi.

  5. LEHVITA LAHKUDES– Lapsevanem peaks lahkudes lapsega selgelt hüvasti jätma, nii et laps saab aru, et vanem läheb ära. Kindlasti ei tohi vaikselt ära hiilida, see muudab lapse ebakindlaks ja ta peab lapsevanemat kogu aeg n-ö valvama. Oluline, et lapsevanem ise on lahkudes rõõmsameelne, kindel ja rahulik, sest laps tunnetab vanema emotsioone ja need kanduvad temale üle. Lapsevanema närvilisus, murelik olek või nutt annavad lapsele signaali, et midagi on valesti.

  6. VEEDA AEGA LAPSEGA– Pärast hoiupäeva lõppu on soovitatav veeta lapsega üks-ühele aega, näiteks koos mängides või raamatut lugedes. See aitab maandada päeva jooksul kogunenud emotsionaalseid pingeid ja kinnitab lapsele, et vanema toetus on alati olemas.

  7. TURVAESE– Turvatunde toetamiseks võib lapsel olla hoius kaasas talle armas ese, näiteks kaisuloom või lemmikmänguasi, mis annab vajaliku turvatunde ja emotsionaalse toe. Nii ei tunne laps end võõras kohas üksi, vaid on koos oma sõbraga.

Lapse kohanemine lastehoiuga on individuaalne protsess, mille sujuvust saab märkimisväärselt toetada teadliku ja rahuliku vanemliku käitumise kaudu.